Kloostrist
Mais 2020 avas Padise klooster-külastuskeskus pärast mahukaid renoveerimistöid taas külastajatele uksed. Tööde käigus tuli välja palju põnevat: kloostri kiriku põrandast leiti kivist laotud tühjad hauakastid ning tõenäoline altarikoht. Kiriku laest avastati sinise ja punase maalingutriibuga krohvifragment ning maalingutriipudest leiti jälgi ka vööndkaartel. Muide, kloostri kiriku keskaegne polükroomia muidu valgel kirikuseinal vääris ka Muinsuskaitse aasta leiu tunnustuse. Krüpti põrandast tuli välja üks matus. Uued avastused muudavad meie seniseid teadmisi Padise kloostris elanud ja tegutsenud tsistertslastest. Kloostri püsiekspositsioon annab aimu hoone kunagisest rollist ja avab tsistertslaste elu-olu. Paiga tähendus avab ennast külastajale samm-sammult suursuguses ehitises jalutades.
Uhke kloostrikirik, krüpt, salapärane kloostri sisehoov koos arvukate käikude ja kaunite vaadetega ootavad avastamist!
Kas teadsid, et Padise klooster on oma õhustikuga olnud sündmuskohaks neljale filmile?
Verekivi (1972)
Karoliine hõbelõng (1984)
Musketärid 20 aastat hiljem (1992)
Kuninganna Anna saladus ehk Musketärid 30 aastat hiljem (1993)
Piletiinfo
| Täispilet | 8 € |
| Sooduspilet | 5 € |
| Perepilet 2 täiskasvanut ja nende kuni 18-a. lapsed | 16 € |
| Grupipilet | -10% alates 10. külastajast |
Tule külla, oleme avatud:
Okt-Apr R-P 11-16
Mai-Sept T-P 11-18
Oleme avatud:
Mai-Sept
T-P 11-18
Okt-Apr
R-P 11-16
Ajalugu
13. -14. saj – kloostri asutamine
Padise klooster sai alguse oma Lätis, Väina jõe suudmes asunud eelkäija, Daugavgrīva (saksa k Dünamünde) kloostri väiksest maavaldusest Padisel Määraküla ja Harju-Risti ümbruses. Daugavgrīva kloostri likvideerimise järel 13.–14. sajandi vahetusel asutati Padise maadele uus klooster.
Padise tsistertslaste kloostri ehitustööd algasid 14. sajandil ning kestsid vaheaegadega üle 200 aasta. Suurejoonelise kindlustatud kloostrikompleksi rajamiseks andis 1305. aastal loa Taani kuningas Erik Menved. Ehitama hakati 1317. aastal. Dünamündest pärit mungad rajasid kloostri eestlaste Padise muinaslinnuse lähedale, Simmiku ehk Kloostri jõe äärde. Koha valiku tingis ühelt poolt tsistertslaste ordu reegel asutada uus klooster kõrvalisemasse paika, metsasesse või soisesse, vähese asustusega maanurka. Teisalt oli oluline sobiva põllumaa olemasolu, millest sõltus kloostri sissetulek.
Tsistertslaste meesklooster pidi tingimata asuma voolava vee ääres, kus seda oli võimalik rakendada vilja- ja muude veskite ringi ajamiseks. Kolmanda tegurina mängis rolli lähedus võimukeskustele. Ajaloolise Tallinn–Haapsalu maantee koolmekoht ligikaudu 50 km kaugusel Tallinnast sobis selleks hästi.
Erinevalt näiteks katoliiklikest kerjusmunkade ordudest (dominiiklased, frantsisklased), kes rajasid oma keskused linna ning kelle üheks eesmärgiks oli just suhelda rahvaga, taotlesid tsistertslased täielikku eraldatust. Tavainimestel ei olnud asja tsistertslaste kloostri müüride vahele, isegi mitte kloostrikirikusse ning samamoodi ei olnud tsistertslasel reeglina asja välismaailmaga, välja arvatud hädavajadusel.
15. saj – kloostri õitseng
Hiliskeskajaks kuulusid Padise kloostrile paljud külad Vasalemmast Nõvani. Eraldi suurem maatükk asus Ida-Harjus Raasiku ümbruses. 14. sajandil oli kloostril maid praeguse Helsingi ja Vantaa ümbruses ning kalastamisõigus Vantaa jõel. Ehkki tsistertslaste kloostrid olid vägevad ehitised, elasid mungad nende seinte vahel askeetlikku elu, väheste lihtsate riiete ja viletsapoolse ning ühekülgse toiduga.
Kahjuks teame elust Padise kloostris kirjalike allikate vähesuse tõttu väga vähe.
Kloostri ligi kahe ja poole sajandi pikkuse tegevuse kohta on säilinud vaid fragmendid. Neist kõige tuntum kild pärineb kroonikatest, kus antakse lakooniliselt teada, et 1343. aastal tapsid harjulased Jüriöö ülestõusu käigus 28 kloostri munka ja põletasid hooned. On oletatud, et Jüriöö-taoliste sündmuste kartuses ehitati klooster uuesti üles linnuselaadse kindlustatud hoonekompleksina. Rohkem traagilisi sündmusi enne Liivi sõda teada ei ole.
16. saj – Liivi sõda ja kloostri tegevuse lõpp
Klooster püsis Padisel kuni Liivi sõja alguseni 1558. aastal, mil Saksa ordu väed selle üle võtsid. Järgnevates Liivi sõja sündmustes täitis klooster linnuse otstarvet, mida erinevad vaenuväed mitmeid kordi hõivasid. Viimaks suutsid Rootsi väed kloostri pika piiramise järel venelastelt 1580. aastal enda kätte saada. Sõjas tugevalt kahjustada saanud klooster jäi mitmekümneks aastaks varemetesse. Endistest kloostri maavaldustest sai Rootsi riigi omand.
17. – 20. saj algus – mõisaaeg
Padise kloostri ajaloos pöörati uus lehekülg 1622. aastal, mil Rootsi kuningas Gustav II Adlof läänistas endised kloostri maavaldused Riia linnapeale Thomas Rammile. Vastne omanik alustas kloostri osaliste taastamistöödega, et rajada sinna eluruumid. Ümberehitustööde käigus raiuti paksudesse paekivimüüridesse uusi ukse- ja aknavasid, ehitati vaheseinu, ahje ja kaminaid, senine kõrge kirikuruum otsustati poolitada vahelagedega. Mõned kümned aastad hiljem olid suuremad ümberehitustööd lõppenud. Mõisasüdamesse oli jõutud rajada iluaed koos väikese veesilmaga. 17. sajandit on peetud Padise mõisa ajaloo üheks säravamaks perioodiks.
18. sajandi alguses puhkenud Põhjasõda ei jätnud Padiset puutumata, kuid sõjategevusest valusamalt niitis kohalikku rahvast 1710. aastal alanud katkuepideemia.
Must surm viis mõnest külast hauda koguni kolmveerand selle elanikest. Üldse oli see sajand Padise jaoks õnnetu. 1760. aastatel tabas mõisa järjestikku mitu rasket tuleõnnetust. Esmalt põlesid 1763. aastal loomalaudad. Veel rängemaks kujunes 1766. aasta 4. mai tulekahju. Tugeva tuule tõttu levis tuli kiiresti ning hävitas värskelt laiendatud ja renoveeritud lossi täielikult. Laastamistöö ulatus oli sedavõrd suur, et selle omanik Thomas von Ramm juunior otsustas kloostrihoone hüljata ning ehitada sajakonna meetri kaugusele uue Padise mõisa häärberi. Padise mõis jäi von Rammide perekonna kätte kuni Eesti iseseisvumiseni.
1919 ja edasi
Padise mõis sundvõõrandati maanõunik Reinhold Clas Gustav von Rammi käest vastavalt Asutavas Kogus 1919. aastal vastu võetud Maaseadusele. Noor riik pidi paljude ülesannete seas hakkama tegelema ka ehituspärandiga. Algusaastatel olid tulemused minimaalsed: raha oli vähe ning samas puudus ka ühtne arusaam sellest, mis on üldse säilitamisväärne. Traditsiooniliselt loeti eestlase põhivaenlasteks ordurüütlit ja mõisnikku, mistõttu ajalooliste ehitiste säilitamine polnud kaugeltki enesestmõistetav. 1930. aastateks olid arusaamad pisitasa muutunud. Esimesed konserveerimistööd viidi Padise kloostris läbi 1930. aastal. Pikemaks ajaks taas katkenud konserveerimis- ja korrastustööd algasid uuesti 1955. aastate keskel. Lühemate ja pikemate vaheaegade järel on Padise klooster tänaseks konserveeritud.
Viimastest olulisematest töödest väärib eraldi väljatoomist aastatel 2010–2012 Padise kloostri konserveerimistööde edasiseks kavandamiseks läbi viidud rahvusvaheline projekt koostöös Vantaa linnamuuseumiga, milles osalesid lisaks arheoloogidele tudengid ja teadlased Tallinna Ülikoolist ja Tartu Ülikoolist ning Helsingi Ülikoolist ja Turu Ülikoolist. Viimased ulatuslikud kloostrikompleksi konserveerimistööd viidi läbi 2018-2019.
Padise klooster avati külastajatele mais 2020.